Õhtud Moskva Lähistel

Aias vaikne kõik, puus ei kahise,

loodus virgub taas koidu eel.

Mulle õhtud need Moskva lähistel

jäävad kallimaks kõikidest.

Veereb jõe voog eemal raugena,

helgib hõbekuu sinkjal veel.

Kõlab, vaibub laul kuskil kaugemal

nendel vaiksetel õhtutel.

Kullake, miks pead mornilt painutad,

milleks pilku peidad mu eest?

Raske kõnelda, raske vaikida

kõigest sellest, mis südames.

Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee,

mulle ainult üht tõota veel.

et sull` õhtud need Moskva lähistel

meelest iial ei unune.